Ja juba jõulud ukse ees. Ei jõua märgatagi kuidas aeg lendab. Õues on juba päevi ehe jõuluilm, lund jagub igale poole- ilus! Kraadid on  aga nii krõbedad, et lumememme ei saa lumest meisterdada. Aga on ka olemas ju kohupiim ja vahukoor ja küpsised, lase aga kätel voolida ja ongi tubastest vahenditest memm valmis!!! Ja veel väga maitsev oli pealekauba.




Selliseid jõulukoogikesi on ka hea ahjus valmistada, selleks on aga vaja pajakindaid millega koogikesed ahjust kätte saada ja miks need ei  võiks siis välja näha näiteks sellised:

Muidugi on  jõuluajal vaja ka kinke pakkida. Tundus igav panna ise küpsetatud ja meisterdatud kingid  poest ostetud kottidesse ja nii sündisidki järgmised  kingikotid õmblusmasina all.

Loomulikut kohendan ka mina, nagu iga teine inimene, igal aastal oma kodu jõuludele sobivamaks. Sellised jõulukardinad näiteks sai siis sel aastal minu elutuba. Punane ja beez, veidi punumist ja mõned jõulutähekesed  juurde ning tuligi päris vahva kokku.

Kui enda lapsed olid veel väiksemad sai valmistatud Jõulutaat ja Jõulumemm, kes on vapralt vastu pidanud siiani ja seisavad vapralt igal aastal meie kodus kõigi rõõmuks. Tõsi, Jõulumemm on veidi ikka väsinud, ei jõua päris iseseisvalt püsti seista, aga istumisega saab veel hästi  hakkama. Samast ajast on ka pärit Lumememm ja Lumetaat, kelle saatus on sama vapper olnud. Nemad on ka vahepeal pesumasinas tivolit saanud aga see on neid ainult värskemaks teinud. Nii nad veel säravad siiani!

Lapselapsele sai ka lumememm tehtud, seekord aga siis materjalist, mis talle sel hetkel kõige vajalikum oli.

Ka raamat valmis riidest, pehme ja krõbisev. Pilt on küll  esikaanelt veel puudub aga küll see varsti  sinna tee leiab.

No nii suvi läbi ja ka sügis varsti. Aeg kimab täiega!!! Vahepeal on nii mõndagi juhtunud, minu armas lapselaps on vahepeal mitmed sünnad maha pidanud. Siin ka üks temale tehtud tort.






Oli veel teisigi tähtpäevi, mille puhul sai mõned koogikesed tehtud. Siin siis ka mõned pildid.

Sel suvel avas minu aias oma kauni õie Chicaco Sunrise, no see oli alles võrratu vaatepilt. Nägin oma aias seda õit esimest korda ja ta üllatas mind mõne aja möödudes veel ka teisegi õiega. See oli fantastika, ma lihtsalt istusin murul ja ahmisin seda võrratut ilu, nagu oleks tahtnud  sellest ka osakese iseendale saada. Kahju, et pilt seda ilu õieti edasi ei anna, värvid valed jne.(pole pildistamiseks vastavat tehnikat ega ka oskusi). Aga eks mõni asi peabki ainult originaalis ehedam  olema.

Aed andis mulle sel aastal ka suurel hulgal suvikõrvitsaid, millele ma proovisin igas variandis kasutust leida. Mõned said ka jäädvustatud.

Suurim sündmus oli vast juba pikalt ette valmistatud juubelipidustused, mis toimusid  minu vanemate auks. Selleks puhuks oli vaja sünnipäevalapsele aga aja- ja eakohast kleiti(vasakul pildil vasakpoolne). Kuna  mu oma pere oli sel korral nii toimkonnas kui ka peol osavõtjatena  siis pidime me ju ka kuidagi sünnipäevalapsega sobituma, niisiis sai ka oma perele riided valmistatud ja otseloomulikult kõige pisima pereliikmeni välja.

See oli kiire ülevaade suvest. Sügisesse on ka juba miskit mahtunud, möödus ju mardipäev ja tulemas kadripäev. Sel puhul sai oodatavatele Martidele ja Katridele kommikesed kottidesse pistmiseks valmistatud. Neid endal põnev teha ja arvan ka et santidel veidi põnevam avastada: `` MIS SEALT SEEST KÜLL TULEB????``

Nüüd on aga tulemas jõulud ja mõtted vajavad teoks tegemist, mõningad kingid juba valminud ka aga üles panna veel vara sel lihtsal põhjusel, et esmalt peaks neid ju nägema siiski kingisaajad. Aga eelmise aasta jõuludest on kauni jõulupuu pilt ja jõulukingid ning veel aastavahetusetort ühisüritusele ja mõned maiustused.

Vihmased ilmad annavad võimaluse arvuti taha istuda ja klaviatuuri klõbistada, et miskit blogisse kriblada. Aias on niipalju tegemist, et muidu pole selleks lihtsalt aega, aga ju tahaks... .
Rajasin pildil oleva kiviktaimla mõne aasta tagasi aga taimede valik sinna ja töö selle kallal kestab veel arvatavasti mõne aasta, enne kui valmib see, mis silmale ilus vaadata on. Kiviktaimla on aia üks nurk kuhu osa minu ajast kaob.




Veel oleks mul vaja korjata mõningaid ravimtaimi aga vihm ju ei lase sellega tegelda.Olen ikka oma teevarud talveks niitudelt ja metsadest korjanud. See on juba harjumuseks saanud ja ega need poes müüdavad teed ausalt öeldes mokka mööda polegi. Need mis suuga kokku sobivad on ikka kõrgest hinnaklassist ja ei sobi jällegi kokku minu rahakotiga. Nii ma siis olen leidnud odava ja maitsva lahenduse. Korjan ise, kuivatan ise, pakendan ise. Ja tulemus on pildil, kotikesed ripuvad köögis konksukeste otsas, kui isu - muudkui aga võta ja naudi!

Et tassitäis teed tõmmates liialt ei jahtuks sai veidi õmblusmasinat  piinatud ja tassile soojendaja valmis meisterdatud. Külmal talvel on ikka isu tee järgi mis oleks kuum, see selle sooja  ju keresse annabki.









Niikaua see vihm mulle aega andiski. Kihutan tagasi aeda, kiviktaimla ootab, nüüd ongi hea taimi ümber istutada, maa ju niiske!!! Lähen.

Ei tea kas arvasin, et selles toolis on võimalik rohkem  aega  veeta kui selle valmis meisterdasin, või mis!!!!
Igal-juhul mõte tahtis jällegi teostamist ja nii ta siis valmis eelmise aasta suvepaiku. Ja ei saa öelda, et seal poleks istujaid olnud, tool on iseenesest mugav pesake, kui jalgadega veidi hoogu lükata on seal võimalik ka kergelt kiikuda.






Küll on keeruline, kui inimene ei tea millega ta tegelikult tegeleda tahab siis on vaja proovida üht-teist-kolmandat, et lõpuks jõuda selle õigeni. Mina pole sinna aga kaugeltki veel jõudnud. Maadlen seepärast nii ühe kui teise ja pisut ka kolmandaga. Järgnevad pildikesed ongi minu erinevatest katsetustest. Lihtsalt oli vaja jällegi valmis teha!!!

Helkur pimedateks aegadeks.

Presskannu soojendaja.

Tort sõbranna pojale.

Porgandikook jõuludeks valmistatud.

Looming lendab.

Hoidised oma aiast ja metsadest.

Sulgedega ehted.

Aeg lendab, kevad on juba täies hoos.Täna sai juba muruniidukile hääled sisse ja hulka murugi niidetud. Iga kevad on ühtmoodi tööd täis ja tekibki kahtlus, et kas minu mõtteõied siia blogisse jõuavad. Annan aga endast parima, see mulle endale eelkõige vajalik. Eelmisel aastal sai võrkkiik meisterdatud, et oleks koht kus aega võtta ja hetke nautida, aga ega seda nautlejat seal kiigel tihti leidnudki...! Lehvis see kiik seal tuulte käes rohkem niisama, aga olgem ausad- seegi oli silmale vitamiiniks. 

Mõtteõied!

Mõtteõied!

Me mõtleme iga päev kõiksugu mõtteid.On need siis töised, kodused, nutused,rõõmsad,loovad või mis iganes.Alati satuvad nende sisse mõned ÕIED.Õied mis jäävad päevadeks mõtetesse mõlkuma.Mõned neist on laenatud(mis karjusid järeleproovimise järgi) ja mõned oma sünnitatud.Need ei kao sealt aga enne kuhugi, kui nad on teoks tehtud,siis saabKI nende aeg mõtetes läbi.Aga kas neId peaks siis unustama või hoopis  jäädvustama?Mina soovisin neid jäädvustada ja nii saidki neist minu jaoks MÕTTEÕIED.